Taevane vaatemäng mais

Täiendus (2006.05.01): Hubble'i Kosmoseteleskoobi pildid komeet 73P lagunemisest[5]. Aatom soovitab.

Täiendus (2006.04.26): Euroopa Lõunaobservatooriumi pildid komeet 73P lagunemisest[4].

Komeet 73P/Schwassmann-Wachmann 3, mis on alates 1995. aastast järjest kiiremini tükkideks lagunenud, möödub maikuus Maast piisavalt lähedalt, et mõned tükid ka paljale silmale nähtavad oleksid. Hetkel on 73P Põhjakrooni tähtkujus (taevakaart teleskoobi või binokliga otsimiseks[1]), mis on kogu öö kõrgel, peaaegu seniidis ehk "otse üleval" lõunasuunas vaadeldav. Mai keskel häguste laikudena paljale silmale ilmudes on 73P Herkulese tähtkujus, mis öö vältel samuti kõrgel lõunakaares liigub.

73P "kosmilises pärlikees" on vaatlejate andmetel ligikaudu 40 tükki[2]. Kõik tükid jätkavad liikumist emakomeedi orbiidi lähedal ning mööduvad Maast mais 12 miljoni kilomeetri kauguselt. Kosmilises mõttes on see lähikontakt, kuid ohtu Maale ei ole - võrdluseks Kuu kaugus Maast: 0,4 miljonit kilomeetrit.

73P avastasid Arnold Schwassmann ja Arno Arthur Wachmann 1930. aastal, mil komeedi saba moodustavad väikesed osakesed põhjustasid ka kauni meteoorisaju. Käesoleval ajal arvestatavat sadu ei oodata, küll aga 2022 - siis mööduvad komeedi tükid Maast lähemalt.

Kasutatud allikad:
[1] Comet Schwassmann-Wachmann, Heavens-Above.com
http://www.heavens-above.com/comet.asp?cid=73P&Session=kebgccenailidinipamdkjhf
[2] Update on Comet Schwassmann-Wachmann 3, Sky & Telescope
http://skyandtelescope.com/observing/objects/comets/article_1704_1.asp
[3] 73P/Schwassmann-Wachmann, Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/73P/Schwassmann-Wachmann
[4] The Comet With a Broken Heart, ESO
http://www.eso.org/outreach/press-rel/pr-2006/phot-15-06.html
[5] Hubble Provides Spectacular Detail of a Comet's Breakup, STScI
http://hubblesite.org/newscenter/newsdesk/archive/releases/2006/18/image/a

Veenuse vaatamisväärne veetlus

11. aprillil Veenuse orbiidile jõudnud sond Venus Express rõõmustab esimeste piltidega[1] planeedi lõunapoolusest. Manööverdamise kõrvalt jäädvustatu VE võimeid ei näita, kuid paljastab ilujumalannat pisutki ultravioletis ja infrapunases kiirguses (inimesele nähtavast vastavalt pisut lühema ja pikema lainepikkusega). VE orbiit vajab veel sättimist, enne kui Veenuse ilu taas inimkonda pimestab.

Ultravioletses valguses (pilt paremal) on Veenuse tihe atmosfäär ebaühtlane. Piirkonniti esineva neeldumise põhjus ei ole teada, mitmesuguste hüpoteeside hulgas võib kohata ka kõrgatmosfääris elutsevaid baktereid, kes UV-kiirgust eluks tarvitada võiksid. Veenuse atmosfäär koosneb valdavalt süsihappegaasist ja lämmastikust, kuid tiheda pilvkatte moodustavad väävelhape ning vääveldioksiid. Infrapunane valgus (pilt vasakul) võimaldab muuhulgas uurida pilvemassiivide liikumist Veenuse madalamas atmosfääris.

Maa eksootilise sõsarplaneedi keskmine pinnatemperatuur on tänu tohutule kasvuhooneefektile 470C läheduses, õhurõhk 90 korda Maa omast suurem. Koduplaneedi kliima ja arengu mõistmisel täidab Veenuse uurimine seetõttu väga olulist rolli - kuidas on nii sarnane planeet arenenud nii erinevalt? Kuidas mõjutab kasvuhooneefekti ja pilvede koostoime planeedi temperatuuritasakaalu? Need on vaid mõned küsimustest, millele Venus Express vastuseid otsida aitab.

Kasutatud allikad:
[1] First images from Venus Express, ESA pressiteade, kõik pildid (c)ESA
http://sci.esa.int/science-e/www/object/index.cfm?fobjectid=39104

Euroopa sond Veenusel: Venus Express

Täna jõudis Veenuse orbiidile eurooplaste konstrueeritud uurimisjaam Venus Express[1]. Algavast põnevast missioonist kirjutab Aatom õhtul täpsemalt. Kunstniku pilt Venus Express'ist Veenuse polaarala vägeva topelt-õhukeerise kohal[2].

Kasutatud allikad:
[1] Venus Express'i ametlik kodulehekülg
http://www.esa.int/SPECIALS/Venus_Express/index.html
[2] Venus Express over atmospheric storms at Venus' North pole, (c)ESA
http://www.esa.int/esa-mmg/mmg.pl?b=b&type=I&mission=Venus%20Express&
single=y&start=11

Parimad vaated Marsile

Marsi uurimist on alustamas uue põlvkonna orbiiter, Mars Reconnaissance Orbiter[1]. Selle NASA aparaadi eesmärgid on ammuste ja praeguste veevoolu jälgede otsimine ja uurimine, Marsi geoloogia, eriti kihiliste kivimite täpsem vaatlemine (ülitähtis küsimus: on need settekivimid?), planeedi ilmastikunähtuste jälgimine (teadlased saavad paremini mõista üldisi protsesse, mis ka Maal kliimat ja ilma kujundavad) ning viimaks ka ettevalmistus võimalikuks mehitatud Marsi-ekspeditsiooniks tulevikus, mil maandumispaiga olude etteteadmine suureks abiks on.

Oma ülesannete täitmiseks on MRO pardal muuhulgas võimas kaamera, mille suurim lahutus orbiidilt pinda pildistades küündib 28cm-ni pildielemendi kohta. Esimene MRO (võlts)värvides pilt[2], lahutusega 2,5m pildielemendile avaldati hiljuti, järgnevalt väike tükike sellest Aatomi lugejatele:
Kasutatud allikad:
[1] Mars Reconnaissance Orbiter ametlik kodulehekülg
http://mars.jpl.nasa.gov/mro/
[2] First Color HiRISE Image of Mars, pressiteade
http://mars.jpl.nasa.gov/mro/gallery/calibration/Release_AEB_000001_0000_Color.html

29. märtsi osaline päikesevarjutus

Kolmapäeva pärastlõunal oli Eestis võimalik vaadelda osalist päikesevarjutust. Sündmus algas 13:07 ja lõppes 15:04, varjutuse maksimum (hetk, kus Kuu vari kattis suurima osa Päikese pindalast) oli 14:06. [1] Päikesevarjutuse täisvari (ala, kus Kuu kattis varjutuse ajal terve Päikese) algas Lõuna-Ameerikast ning liikus üle Aafrika Euraasiasse, läbides Türgi, Venemaa ja Kazahstani. [2]

Ka Aatomil õnnestus antud sündmusest osa saada. Esmalt aga tuleb kindlasti rõhutada, et kunagi, ka päikesevarjutuse ajal, ei tohi Päikest vaadata palja silmaga! Luubiga koondatud päikesekiired süütavad paberi, silmaläätsega koondatud kiired aga kõrvetavad silmapõhja...

Päikese vaatlemiseks tuleb seega kasutada kiirgustvähendavat filtrit. Selleks ei sobi tavalised päikeseprillid, mis otse Päikest vaadates liiga nõrgaks jäävad. Filtriks saab kasutada 3.5" diskettide sisusid (vaatlemiseks ei pea disketti lõhkuma - piisab metall-liuguri avamisest). Mugavamaks vaatlemiseks võib flopi kesta lõhkuda ning sisu vanade päikeseprillide ette kleepida. Teise käepärase vahendina saab Päikese vaatlemiseks kasutada CD-plaate (selliseid, millel ei ole tagapoolel paksu värvitrükki).

29. märts 2006 osaline päikesevarjutus Tartus.

Tartus oli varjutuse ajal ilm pilvine, kuid läbi õhemate pilvekihtide ning selginemistel oli sündmus hästi vaadeldav. Ülal on läbi pilvede jäädvustatud maksimumi-lähedane hetk (Kuu kattis 38,2% Päikese pindalast). Pilt tehti Olympus C-500 kaameraga.

Tulevasteks varjutusteks planeerimisel on väga kasulik NASA internetipõhine päikesevarjutuste atlas[3], kus vaadeldavuse piirkonnad on 20-aastaste vahemikena kaardile kantud. Eestis on olukord 21. sajandil nukker: 21. juunil 2039 ja 11. juunil 2048 õnnestub vaadelda rõngakujulist varjutust, mil Kuu on oma orbiidil Maast kaugel ning ei kata kogu päikeseketast. Järgmine Eesti lähedal vaadeldav täielik Päikesevarjutus toimub 1. augustil 2015. aastal Venemaa keskosas.

Kasutatud kirjandus:
[1] Helle Jaaniste. Märtsitaevas. Vaatleja 2/2006.
http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/vaatleja/artikkel.html?id=2143

[2] Total Solar Eclipse of 2006 March 29. NASA.
http://sunearth.gsfc.nasa.gov/eclipse/SEmono/TSE2006/TSE2006.html

[3] World Atlas of Solar Eclipse Paths. NASA.
http://sunearth.gsfc.nasa.gov/eclipse/SEatlas/SEatlas.html